Teabekeskus / Artiklid / Küsimused pärimisõigusest /

Kuidas pärida?

29. detsember 2010

Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiva pärimisseaduse kohaselt on kuni 2009. kehtinud aktiivne pärandi vastuvõtusüsteem asendatud loobumissüsteemiga.

Loobumissüsteem üldisemalt tähendab seda, et juhul kui isik, kellel on õigus saada pärijaks, ei tee seaduses ettenähtud aja jooksul notari juures pärandist loobumise avaldust, siis on ta pärandi vastu võtnud ehk muutunud pärijaks. Seega ei pea pärijaks saamiseks esitama avaldust pärandi vastuvõtmiseks.

Kokkuvõtlikult on vahe vastuvõtu ja loobumissüsteemi vahel järgmine:
Vastuvõtusüsteemis tuleb pärijaks saamiseks esitada notarile avaldus pärandi vastuvõtmiseks. Loobumissüsteemis tuleb notarile esitada avaldus pärandist loobumiseks, kui isik ei soovi pärida. Kui ta avaldust pärandis loobumiseks ei esita, saab temast pärija.

1. jaanuaril 2009 jõustunud pärimisseadus kohaldub nendel juhtudel, kui isik on surnud 01.01.2009 või hiljem. Kui inimene suri enne 01.01.2009, siis kohaldub ikkagi eelmine seadus ka juhul, kui menetlust hakatakse läbi viima pärast 2009 aastat. See tähendab et varem surnud isiku pärijaks saamiseks tuleb endiselt notarile esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks.


SEADUSJÄRGNE PÄRIMINE

Pärida on võimalik seaduse järgi, testamendi järgi või pärimislepingu alusel.

Seaduse järgi päritakse siis, kui pärandaja ei ole järele jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut. Kui pärandaja testament või pärimisleping ei käi kogu pärandvara kohta, siis päritakse ülejäänud osa pärandist seaduse järgi.

Seadusjärgseteks pärijateks on pärandaja abikaasa ja sugulased. Esimeses järjekorras pärivad pärandaja alanejad sugulased – need on pärandaja lapsed (nii bioloogilised kui lapsendatud), lapselapsed jne - võrdsetes osades.
Kui pärandajal ühtegi alanejat sugulast ei ole, asuvad pärima teise järjekorra pärijad - pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased (pärandaja (pool)vennad-õed).
Kui ei ole ka ühtegi teise järjekorra pärijat, siis asuvad pärima kolmanda järjekorra pärijad - pärandaja vanavanemad ja nende alanejad (ehk pärandaja tädid ja onud).

Üleelanud (kauem elanud) abikaasa pärib seadusjärgse pärimise korral koos pärandaja sugulastega. Tema pärandiosa sõltub sellest, millise järjekorra pärijate kõrval ta pärib. Mida kaugemad on sugulased, seda suurem on abikaasa osa. Kui ei ole sugulasi esimesest ja teisest järjekorrast, siis pärib abikaasa kogu pärandi.

Kui abikaasat ega sugulasi ei ole, on seadusjärgne pärija pärandaja viimase elukoha järgne kohalik omavalitsusüksus. Kui isik on surnud välismaal, kuid pärimisele kohaldatakse Eesti õigust (näiteks on surnud isikul Eestis kinnisvara) ja surnud isikul ei ole pärijaid, on seadusjärgne pärija riik.


TESTAMENDIJÄRGNE PÄRIMINE

Seadusega määratud pärijate ringi ja pärandiosade suuruse muutmiseks ning pärandvara kohta muude korralduste tegemiseks võib pärandaja teha testamendi.

Kui pärandaja on teinud testamendi, toimub pärimine testamendi järgi.
Testamendijärgne pärija on isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest. Kui testamendis on pärijate pärandiosad määramata, loetakse nende pärandiosad võrdseks. Kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks.

Testaator võib nimetada pärija asemele ühe või mitu asepärijat juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist või on pärimiskõlbmatu. Asepärijaid nimetades võib testaator määrata, millises järjekorras asepärijad pärijaks saavad.

Abikaasadel on võimalik teha abikaasade vastastikune testament. See on abikaasade ühine testament, milles abikaasad nimetavad teineteise vastastikku oma pärijaks, kuid abikaasad võivad abikaasade vastastikuses testamendis määrata ka, kellele läheb üleelanud abikaasa pärand üle tema surma korral või teha muid korraldusi.

Testamendi- ja pärimislepingu järgse pärimise korral tuleb arvestada, et teatud juhul on isikul, kes oleks pärinud seadusjärgse pärimise korral ja kes on testamendiga pärandist ilma jäetud või tema osa vähendatud, õigus saada pärandi arvelt rahalist hüvitist - sundosa. Sundosa on õigus nõuda pärandaja alanejal sugulasel, vanemal või abikaasal, kui pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kohustus anda neile isikutele ülalpidamist.

Päranda vanemad ja kaugemad alanejad sugulased saa siiski sundosa nõuda, kui pärandaja alaneja sugulane, kes välistaks nad seadusjärgse pärimise korral, saab nõuda sundosa või võtab talle pärandatu vastu. Seega on sundosa saamiseks järgmised tingimused:
1. ülalnimetatud isik oleks olnud seadusjärgne pärija, kui testamendiga ei oleks määratud teist pärijat ehk antud pärija on pärandist ilma jäetud või tema osa on vähendatud;
2. pärandaja pidi oma surmahetkel nimetatud isikut perekonnaseaduse kohaselt ülal pidama.

Näiteks:
Isa määras testamendiga oma pärijaks ühe lapse, jättes seeläbi pärandist ilma oma teised lapsed. Üks pärijate ringist välja jäetud laps on alaealine. Kuna perekonnaseaduse kohaselt peab vanem oma last ülal pidama, siis oli isal perekonnaseadusest tulenev ülalpidamiskohustus. Kuna pärandist ilma jäetud laps oleks seadusjärgse pärimise korral pärija, siis tekib antud juhul õigus nõuda sundosa. Kui toodud näites oleks olnud kohustus ülal pidada oma vanemaid, siis vanematel siiski sundosa õigus nõuda ei ole, kuna nemad ei oleks ka seadusjärgse pärimise korral pärinud. Seadusjärgsete pärijate järjekorra kohta vaata eespoolt.

Sundosa suurus on pool sellest pärandiosa väärtusest, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. Ehk teisisõnu – sundosa ehk rahalise nõude suuruse kindlakstegemiseks tuleb kokku arvestada kogu pärandajale kuulunud vara väärtus – nii esemed kui võlad. Saadud summast arvestatakse välja see osa, mille pärandist ilmajäetu oleks saanud pärimisel ja saadud summa jagatakse pooleks. Saadud tulem ongi sundosa suurus ehk seda summat saab pärijalt nõuda.

Sundosa ehk raha maksmist saab nõuda pärijalt kolme aasta jooksul hetkest, kui sundosa saamiseks õigustatu saab teada pärandaja surmast.


PÄRIMISPROTSESS

Käesolevas osas on käsitletud pärimisprotsessi 01.01.2009 ja hiljem surnud isikute pärimisasja lahendamise osas. Enne 01.01.2009. surnud isikute pärimisasjade lahendamisel on mõned nüansid teised.

Pärandi avanemisel, st pärandaja surma korral läheb pärand üle pärandi vastuvõtnud pärijatele – kas testamendijärgsetele pärijatele või seadusjärgsetele pärijatele , kui testamenti tehtud ei ole. Vaata selle kohta lähemalt käesoleva artikli eelmistest osadest.
Kui pärija kolme kuu jooksul pärast pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest teadasaamist pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. Pärijaks ei saa isik siiski enda teadmata nö salaja –ta peab olema teada saanud oma võimalikust pärimisõigusest – seda nii seadusjärgse kui testamendijärgse pärimise korral.

Näiteks:
Lapselaps, kes elab välimaal, on küll kuulnud vanaisa surmast, kuid ei tea, et tema ema (vanaisa tütar) on vanaisa pärandist loobunud. Selleks, et lapselaps saaks pärijaks ehk pärand talle üle läheks, peab talle teatama, et temale läheb üle pärimisõigus ja ta saab pärijaks, kui ei loobu pärandist kolme kuu jooksul arvates teate saamisest.
Paraku esineb eksiarvamus, et kuigi mulle teatati minu pärijaks saamisest, siis kui ma midagi ei taha, siis ei pea ma midagi tegema. Kui isik on oma võimalikuks pärijaks saamisest teada saanud ning ta ei võta midagi ette – ehk ei tee loobumise avaldust, siis on ta pärijaks saanud.

Kui isik on pärandi vastu võtnud või pärandist loobunud, ei saa ta oma otsust enam muuta.

Pärimise vormistamiseks ehk selleks, et vara (näiteks kinnisasjad, autod, väärtpaberid, pensionikontol olev raha) saaks registreerida pärijate nimele, sealhulgas pangast raha kättesaamiseks, tuleb notari juures teha avaldus pärimismenetluse algatamiseks. Esineb eksiarvamust, et juhul, kui pärandaja on teinud testamendi, siis pärast ei pea pärimismenetlust läbi viima või siis arvatakse, et testamendi tõestanud notar võtab ise pärijatega ühendust. Tegelikult see nii ei ole ja ka juhul, kui pärandaja on teinud testamendi peab ikkagi läbi tegema pärimise protsessi.

Pärimismenetluse algatamiseks võib avalduse esitada üks kõik millisele Eesti notarile. Pärimismenetluse algatamise avaldust ei pea esitama tingimata pärija – selle võib teha ka pärija võlausaldaja või muu huvitatud isik.

Näiteks korteriühistu, kui neile on teatavaks saanud, et nende majas elanud isik on surnud, kuid keegi pole korteri vastu huvi tundnud. Pärimismenetluse käigus selgitatakse välja pärijad, samuti milline vara on pärandaja nimele registrites registreeritud, kas ja kui palju on pangakontodel raha ja võlgnevusi panga ees.

Kogu pärimismenetlus toimub ühe notari juures - kui ühele notarile on juba keegi esitanud pärimismenetluse algatamiseks avalduse, siis kõik järgmised avaldused edastatakse sellele notarile ka juhul, kui hilisema avalduse tõestab teine notar.

Avalduse saab esitada pärast seda, kui isiku surm on rahvastikuregistris registreeritud. Menetluse läbiviimiseks avalduse esitamise lõpptähtaega määratud ei ole, kuid paraku ei saa ilma selleta vara omaniku kandeid registris muuta. Pärijad on saanud pärijaks ka ilma avaldust esitamata ja seega on juriidiliselt ka vara omanikud, kuigi registris on vara surnud isiku nimel.

Kui soovitakse aga pärandist loobuda – näiteks seetõttu, et pärandajal olid suured võlad, tuleb avalduse esitamisel arvestada, et selle avalduse saab esitada vaid loobumiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Ka juhul, kui pärijad tahavad loobuda pärandist, tuleb notarile ikkagi esmalt esitada menetluse algatamise avaldus, mis käivitab kogu menetluse protsessi.

Pärast pärimismenetluse algatamist avaldab notar teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Igaühel on võimalik tutvuda teadaannete lehel avaldatud teadetega aadressil http://www.ametlikudteadaanded.ee/.

Teates märgitakse millise notari juures on menetlus algatatud ja mis ajal on kavandatud pärimistunnistus välja anda.

Notar saadab teated ka teistele võimalikele pärijatele, kelle andmed on talle esitatud, et nad saaksid otsustada, kas nad soovivad pärida või soovivad pärandist loobuda. Kui pärimismenetluse algatanud pärija või muu isik ei tea teiste pärijate aadresse või nimesid, siis avaldab notar väljaandes Ametlikud Teadaanded üleskutsemenetluse, kus palub kõigil isikutel, kes neid andmeid võivad teada nendest teatada.

Kui mõne võimaliku pärija olemasolust ollakse küll teadlikud, kuid teda leida ei õnnestu, siis võib menetluse läbiviimine kesta pikka aega.

Pärija, kes otsustab pärandi vastu võtta ei pea selleks avaldust esitama ega üldjuhul notari juurde minema. Pärandaja vara pärijate nimele vormistamiseks peab siiski notari juures algatama pärimismenetluse ja näiteks kinnisvara puhul peab vähemalt üks pärija esitama notariaalse avalduse selle pärijate nimele registreerimiseks. Samas on vajalik kõigi pärijate kohalolek, kui näiteks on vaja välja anda omandiõiguse tunnistus või juhul, kui pärijad tahavad pärandvara omavahel ära jagada.

Kui menetlus on läbi viidud ja kõik pärijad on välja selgitatud, siis saab menetluse lugeda lõppenuks ja notar saab välja anda pärimistunnistuse. Pärimistunnistus on tõend selle kohta, kes on surnud isiku pärijad. Erinevalt varasemast ei märgita tunnistusel pärandvara koosseisu.
Pärimistunnistust on vaja pärijal, kui tal on vaja tõendada, et tema on pärija ja kui ta soovib pärandajale kuulunud vara oma nimele registreerida.

Informatsiooni selle kohta, millised dokumendid pärimismenetluses tuleb notarile esitada, saab pärimismenetlust läbiviivalt notarilt.


PÄRANDVARA

Pärimisseaduse kohaselt on pärand pärandaja vara. Pärandiks ei ole pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga.

Pärand ehk pärandvara läheb pärijale üle pärandi avanemise hetkest, kuigi lõplik vormistamine toimub hiljem.


MIS KUULUB PÄRANDVARA KOOSSEISU?

Nagu eelnevalt toodud on pärandvaraks kõik surnud isikule kuulunud vara – vara moodustavad asjad, õigused ja kohustused. Vara hulka kuuluvad näiteks kinnistud, korterid, raha, autod ja muud sõidukid, osaühingute osalused, aktsiad ja muud väärtpaberid, kogumispensioni osakud, maalid, kodune vara, pärandaja võlad ja muud kohustused laen, käendus, liising, krediitkaardi võlad) jne.

Pärandvara koosseisu kindlakstegemisel tuleb arvestada asjaoluga, kas pärandaja oli oma surmahetkel või enne seda abielus ja milline oli (endiste) abikaasade varasuhe vara omandamise ajal.

Alates 01.07.2010 jõustus uus perekonnaseadus, mis annab abikaasadele võimaluse valida kolme erineva varasuhte vahel – varaühisus, vara juurdekasvu tasaarvestus või varalahusus (täpsemalt nende kohta loe artiklist "Varasuhted", link http://www.notar.ee/21668).

Enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse kohaselt oli abikaasade seadusjärgseks varasuhteks varaühisus ehk ühisvararežiim ja seda sai muuta abieluvaralepinguga.

See tähendab, et kui abikaasade vahel kehtis abielu kestel (ehk selle režiimi kehtivuse ajal) ühisvararežiim ehk varaühisus, siis kõik asjad ja õigused, mis sel ajal osteti on abikaasade ühisvara, olenemata sellest, kumma abikaasa nimele on need omandatud või registrisse kantud.

Ühisvara ei teki nende abikaasade vahel, kes on abiellunud pärast 01.07.2010 ning valinud teise varasuhte kui varaühisus või kes on enne või pärast 01.07.2010 sõlminud abieluvaralepingu, millega on valitud teine režiim ja vara on seetõttu vaid ühe abikaasa ainuomandis.

Kui aga abikaasade vahel kehtis varaühisus, siis kuulub pärandvara hulka ka see osa varast, mis on registreeritud üleelanud abikaasa nimele. Näiteks on korteri omanikuna kinnistusraamatusse kantud vaid elusolev abikaasa või on elusoleva abikaasa pangakontol abielu kestel omandatud raha jne.

Samas ei pruugi kogu pärandaja nimele registreeritud vara kuuluda pärandvara koosseisu, vaid osa sellest võib kuuluda üleelanud abikaasale.

Kohustused ehk abielu kestel võetud laen või muu kohustus ei pruugi alati ühisvara hulka kuuluda. Seega elusoleva abikaasa võetud laenu osa ei pruugi kuuluda ühisvara hulka.

Teatud juhtudel on pärijatel ja üleelanud abikaasal vajalik esitada notarile avaldus omandiõiguse tunnistuse saamiseks, kui vastavalt asjaoludele on vajalik sellise tunnistuse väljastamine.

Seetõttu kui üldjuhul ei pea pärija, kes pärandi on vastu võtnud (ei ole esitanud loobumisavaldust) notari juurde isiklikult kohale minema, siis teadud juhtudel on see ikkagi vajalik.


MIS ON PÄRANDVARA ÜHISUS?

Uue pärimisseadusega tuli pärimisõigusesse uus mõiste - pärandvara ühisus. Juhul kui on mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt ning moodustub pärandvara ühisus. Ükski kaaspärijatest ei saa osa konkreetsetest pärandvara hulka kuuluvatest esemetest ja õigustest, vaid osa pärandvara hulka kuuluvate õiguste ja kohustuste kogumist. Näiteks kui pärandvara hulka kuuluvad kinnistu, auto, pangakontol olev raha, siis kõik need esemed on pärija ühisomandis ja näiteks kinnistusraamatusse või Liiklusregistrisse kantakse nad kõik ühisomanikena ilma, et näidataks kaasomandi osi. Seni, kuni vara kuulub pärijatele ühiselt, ei saa ükski neist eraldi oma osa sellest varast, näiteks kinnistust, võõrandada ega koormata. Pärandvara hulka kuuluvaid asju saavad müüa, kinkida jne ainult kõik pärijad koos. Pärija saab siis üle anda vaid kogu temale kuuluva õiguse sellest ühisusest, kuid siis ei saa tema enam osaleda pärandvara jagamises ja selle kaudu mõni ese endale saada.



KUIDAS PÄRANDVARA ÜHISUST LÕPETADA?

Juhul kui pärijad soovivad pärandvara ühisuse lõpetada ning pärandi hulka kuuluva vara omavahel jagada, tuleb neil sõlmida pärandvara jagamise leping.

Pärandvara jagamist võib nõuda iga kaaspärija tingimusel, et on teada kõik pärijad. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. Kui pärandvara hulka kuulub näiteks kinnisasi, hooneühistu liikmesus või osaühingu osa, peab pärandvara jagamise leping olema notariaalselt tõestatud.

Pärandvara jagamisel võetakse arvesse kogu pärandajale kuulunud vara väärtus, seejärel arvestatakse, kui suurele osale sellest igal pärijal on õigus, edasi jagatakse esemed omavahel kas selliselt, et iga pärija saab mingi eseme või siis selliselt, et määratakse kindlaks iga pärija kaasomandiosa nendest esemetest. Kui mõni pärija on saanud väärtuslikuma asja, kui oleks tal olnud õigus saada vastavalt oma osa suurusele, siis on selle pärijal, kes sai vähem vääruslikuma asja, kui tal oleks olnud õigus saada, õigus nõuda rahalist hüvitist.

Näiteks on pärijad abikaasa ja 2 last kõik võrdsetes osades – 1/3 osas. Pärandvara hulka kuuluvad kinnistu, mille väärtus on 40 000 eurot, sõiduauto 2 000 eurot ja pangakontol raha 6 000 eurot. Pärijad leppisid kokku, et kinnistu jääb ühele lapsele, kes hakkab seda renoveerima, kuid abikaasa võib seal surmani elada, teine laps saab sõiduauto ja abikaasale jääb pangakontol olev raha. Kui liita kokku kõigi pärandvara hulka kuuluvate esemete väärtused saame kokku väärtuseks 48 000 eurot, millest igal pärijal oleks õigus jagamisel saada 16 000 euro väärtuses vara. Kuna pärijad leppisid kokku teisti, siis oleks abikaasal ja sellel lapsel, kellele jäi auto, õigus nõuda sellelt lapselt, kes sai kinnistu, rahalist hüvitist. Kuid pärijad võivad ka teisiti kokku leppida.


MILLISED ON PÄRIMISEGA SEOTUD KULUTUSED?

Pärimise vormistamise puhul tuleb arvestada notari tasu ja riigilõivu tasumisega. Pärimisega seotud notari tasud on notari tasu seaduse järgi tavapäraselt järgmised:

* pärimismenetluse algatamise avalduse tõestamine – 65,15 eurot;

* pärandist loobumise avalduse tõestamine - 6,35 eurot;

* pärijate väljaselgitamine ja pärimistunnistuse väljastamine – 102,25 eurot;

*omandiõiguse tunnistuse tõestamiseks esitatud ühise avalduse tõestamine – 42,15 eurot

Lisandub notari tasu omandiõiguse tunnistuse väljaandmise eest, pärandvara jagamise lepingu tõestamise eest, mille suurus sõltub vara väärtusest, lisanduda võib veel tasu erinevates registrites vara pärijate nimele registreerimise eest.

Neid kulusid ei pruugi alati kaasneda, kuid lisanduda võivad kulud täiendavate päringute, üleskutsemenetluse jms tegemise eest.

Seaduses toodud notari tasudele lisandub käibemaks.

Seega nö lihtsa pärimismenetluse tasu, kus ei ole tegemist abielus olnud inimesega ning pärijaid on vaid üks ning pole sellist vara, mis oleks vaja pärija nimele registreerida (näiteks on pärandvaraks vaid pangakontol olev raha) oleks vaid tasu pärimismenetluse algatamise eest ja pärijate väljaselgitamise ning pärimistunnistuse väljastamise eest kokku 167,40 eurot, millele lisandub käibemaks.

Notari tasu seadusega on ette nähtud ka tasu tehniliste teenuste osutamise eest ja kulude hüvitamine, mis tähendab, et arvestama peab ka notariaaltoimingu tegemisega seotud põhjendatud kuludega (näiteks postikulud).