Ajalugu Printvaate genereeritud: 22.09.19 / 01:01

NOTARIAADI AJALUGU EESTIS 1918-1998

I Esimene iseseisvuse periood - Eesti Vabariik 1918-1940

Kuni 1917.a. revolutsioonini Venemaal hõlmas praegust Eesti Vabariigi territooriumi kaks Venemaa kubermangu: Eestimaa ja Liivimaa kubermang. Enamus Liivimaa kubermangust jäi aga hiljem Läti Vabariigile.

Eesti Vabariik loodi on 24. veebruaril 1918 Päästekomitee poolt koostatud “Eesti iseseisvuse manifest” ilmumisega, millist päeva loetakse Eesti riigi sünnipäevaks.

Eesti territooriumil kehtisid kuni Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni Tsaari-Venemaa seadused. 1.aprillil 1919 võttis Eesti Ajutine Valitsus vastu ajutise notariaadiseaduse, mis kehtestas notarite suhtes Eesti territooriumil osaliste parandustega 1914.a. Tsaari-Venemaa määrustiku. Mõningate oluliste sisuliste muudatustega kehtisid Tsaari-Venemaa notariaadialased seadused Eestis kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni 1940.a. Tuginedes eelpoolnimetatud seadusele, võttis kohtuminister 11.04.1919 vastu määruse - juhatuskiri notarite kohta, millega loodi Eestis 39 notari ametikohta. Aastaks 1940 oli Eestis aga juba 48 notari kohta.

Eestis rakendati aastatel 1918-1940 nn Ladina notariaadi mudelit: notarid olid riigiametnikud kohtuministeeriumi võimkonnas, kuid riigikassast palka ei saanud ning vastutasid kogu oma varaga. Kahju tekitamisest tuleneva nõude tagamiseks oli sisse seatud kautsjon, mille maksmatajätmine võis kaasa tuua ametist tagandamise. Kautsjoni summad olid üsnagi kõrged ning samas ei olnud notari vastutus piiratud kautsjoni summaga. Notareid loeti küll avaliku teenistusse kuuluvaiks riigiametnikeks, kuid nende soodustused ja sotsiaalsed garantiid olid oluliselt piiratud (neil polnud õigust ametipensionile).

Notariks võis saada täisealine kodanik, kes polnud kohtu poolt vangistusega karistatud, ei töötanud riigi- või omavalitsusorganis ega kuulunud poliitilistesse organisatsioonidesse. Notariks saamiseks tuli kohtuministeeriumi poolt määratud komisjoni ees sooritada eksam seaduste tundmises ja notariaalasjaajamise oskuses. Notari nimetas ametisse kohaliku kohtu ettepanekul kohtuminister ja notarid asusid kohustuste täitmisele pärast pühaliku ametitõotuse andmist. Kuigi seadused ei nõudnud notarilt juriidilist kõrgharidust, oli see obligatoorne. Notari amet oli küllaltki populaarne - keskmiselt kandideeris ühele vabanenud notari kohale neli isikut. Aastal 1933 loodi Eestis Notarite Ühing, mis asutati vastavalt notarite kongressi otsusele ning oli vabatahtlik notarite ühendus.

Notari haiguse korral või puhkusele jäämisel pidi notar endale leidma asendaja. Kui ta seda ei leidnud, pidi notar oma ametirekvisiidid andma hoiule kohalikule kohtule.
Üldjärelevalvet notarite tegevuse üle teostasid kohtuminister ja prokurör. Kohtute juures peeti arvestust notarite töö ja kaebuste kohta, mis fikseeriti vastavates raamatutes.


Notarite Koda
Aadress: Tatari 25
10116 Tallinn

Tel: +372 617 7900
Faks:+372 617 7901
E-post: koda@notar.ee