Notarite Koja ajalugu
Notariaadi areng Eestis
Notari ametit on Eestis peetud juba alates keskajast. Tänapäevase notariaadi kujunemine sai alguse esimese Eesti Vabariigi ajal. Siit leiad kronoloogilise ülevaate notariaadi arengust alates Eesti iseseisvumisest 1918. aastal.
I Esimene iseseisvuse periood - Eesti Vabariik 1918-1940
1917-1918
Kuni 1917. aasta revolutsioonini Venemaal hõlmas praegust Eesti Vabariigi territooriumi kaks Venemaa kubermangu: Eestimaa ja Liivimaa kubermang. Enamus Liivimaa kubermangust jäi aga hiljem Läti Vabariigile.
Eesti Vabariik loodi 24. veebruaril 1918 Päästekomitee poolt koostatud “Eesti iseseisvuse manifest” ilmumisega ning seda päeva loetakse Eesti riigi sünnipäevaks.
Eesti territooriumil kehtisid kuni Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni Tsaari-Venemaa seadused. 1. aprillil 1919 võttis Eesti Ajutine Valitsus vastu ajutise notariaadiseaduse, mis kehtestas notarite suhtes Eesti territooriumil osaliste parandustega 1914.a. Tsaari-Venemaa määrustiku. Mõningate oluliste sisuliste muudatustega kehtisid Tsaari-Venemaa notariaadialased seadused Eestis kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni 1940. aastal. Tuginedes eelpoolnimetatud seadusele, võttis kohtuminister 11. aprillil 1919 vastu määruse – juhatuskiri notarite kohta, millega loodi Eestis 39 notari ametikohta. Aastaks 1940 oli Eestis aga juba 48 notari kohta.
1918-1940
Eestis rakendati aastatel 1918-1940 nn Ladina notariaadi mudelit: notarid olid riigiametnikud kohtuministeeriumi võimkonnas, kuid riigikassast palka ei saanud ning vastutasid kogu oma varaga. Kahju tekitamisest tuleneva nõude tagamiseks oli sisse seatud kautsjon, mille maksmatajätmine võis kaasa tuua ametist tagandamise. Kautsjoni summad olid üsnagi kõrged ning samas ei olnud notari vastutus piiratud kautsjoni summaga. Notareid loeti küll avaliku teenistusse kuuluvaiks riigiametnikeks, kuid nende soodustused ja sotsiaalsed garantiid olid oluliselt piiratud (neil polnud õigust ametipensionile).
Notariks võis saada täisealine kodanik, kes polnud kohtu poolt vangistusega karistatud, ei töötanud riigi- või omavalitsusorganis ega kuulunud poliitilistesse organisatsioonidesse. Notariks saamiseks tuli kohtuministeeriumi poolt määratud komisjoni ees sooritada eksam seaduste tundmises ja notariaalasjaajamise oskuses. Notari nimetas ametisse kohaliku kohtu ettepanekul kohtuminister ja notarid asusid kohustuste täitmisele pärast pühaliku ametitõotuse andmist. Kuigi seadused ei nõudnud notarilt juriidilist kõrgharidust, oli see obligatoorne. Notari amet oli küllaltki populaarne – keskmiselt kandideeris ühele vabanenud notari kohale neli isikut. Aastal 1933 loodi Eestis Notarite Ühing, mis asutati vastavalt notarite kongressi otsusele ning oli vabatahtlik notarite ühendus.
Notari haiguse korral või puhkusele jäämisel pidi notar endale leidma asendaja. Kui ta seda ei leidnud, pidi notar oma ametirekvisiidid andma hoiule kohalikule kohtule. Üldjärelevalvet notarite tegevuse üle teostasid kohtuminister ja prokurör. Kohtute juures peeti arvestust notarite töö ja kaebuste kohta, mis fikseeriti vastavates raamatutes.
II Nõukogude periood 1940-1991
1940
Iseseisva riigi areng katkes 1940. aastal, mil Nôukogude Liit annekteeris Eesti Vabariigi. Vene okupatsioon tõi endaga kaasa senise eranotariaadi süsteemi likvideerimise.
24. detsembril 1940 võttis tollane Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu määruse riiginotariaadi määrustiku kinnitamise kohta, millega loeti alates 1. jaanuarist 1941 kehtetuks kõik senised notariaadi kohta kehtinud seadused. Notariaaltoimingute tegemise õigus anti riiklikele notariaalkontoritele, lisaks neile oli õigus notariaaltoiminguid teostada ka linnade, alevite ja valdade rahvasaadikute nõukogudel (kohalik täitevvõim). Notariaaltoimingute eest laekuv tasu kanti riigituludesse, riik omakorda kandis notarite ja nende kaastöötajate tasud ning kontorite ülalpidamise kulud. Riiklikel notaritel ei olnud lubatud peale notariameti pidada teisi riigiameteid, samas võis notar olla nn valitaval ametikohal ning tegelda pedagoogilise tööga. Endiselt nõuti notaritelt ja nende kaastöötajatelt saladuse hoidmist.
Mis puutub notariks saamisesse, siis 1940. aasta määrustik eeldas ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist ning sellele järgnevat aastast töötamist notariaalkontoris abijõuna või siis juriidilise kõrghariduseta NSVL kodanikke, kes olid tegutsenud kohtunikuna või notariaadi alal vähemalt viis aastat. Notariaalkontorid allusid otseselt Kohtu Rahvakomissariaadile, kes jaotas rahalisi vahendeid ja teostas järelevalvet. Kohtu Rahvakomissariaadil oli õigus delegeerida järelevalve kohustus ka rahvasaadikute nõukogudele.
1956
1956. aastal võttis ENSV Ministrite Nõukogu vastu määruse ENSV Riiginotariaadi määrustiku kinnitamise kohta. Sisuliselt oli tegemist 1940. aasta määrustiku redigeeritud tekstiga, notariaalkontorite tegevust hakkas juhtima ENSV Kohtuministeerium. Küll aga vähendati nõudeid notariks saamisele: piisas ainult kõrgemast juriidilisest haridusest.
1973
19. juulil 1973 jõustus NSVL seadus riiklikust notariaaadist, mille alusel võeti sama aasta 21. detsembril vastu ENSV seadus riikliku notariaadi kohta.
Notariaaltoiminguid teostasid riiklikud notariaalkontorid. Asulas, kus notariaalkontorit ei olnud, teostasid notariaaltoiminguid rahvasaadikute nõukogu täitevkomiteed.
Riiklikud notarid jagunesid järgmistesse kategooriatesse:
- vanemnotarid;
- vanemnotarite asetäitjad;
- notarid.
Notarid nimetas ja vabastas ametist ENSV justiitsminister. Notariks võis määrata isiku, kes oli NSVL kodakondsuses ja kellel oli kõrgem juriidiline haridus. 1973. aasta seadus lubas üksikutel juhtudel notari ametikohale määrata ka isiku, kellel ei olnud kõrgemat juriidilist haridust. Riiklikud notariaalkontorid olid vabariiklikul eelarvel ENSV Justiitsministeerimumi alaeelarve järgi, reaalses elus olid notarid ja nende kaastöötajad ühed madalamapalgalisemad ametnikud õiguskaitsesüsteemis.
Notariaaltoimingu keeleks oli eesti keel. Küll aga oli seaduses sätestatud, et rajoonides ja linnades, kus enamuses on vene rahvusest elanikkond, toimub notariaalne asjaajamine ka vene keeles.
Kokkuvõtvalt võib väita, et tingituna piiratud tsiviilkäibest – kinnisvara ehk maa oli käibest väljas, puudus eraettevõtlus, riigiettevõtete vara võõrandamine toimus reeglina notarit kaasamata – ei olnud notaril sellel perioodil ühiskonnas nii suurt tähtsust, kui see on tal täna või oli varasemal perioodil.
III Teine iseseisvuse periood - Eesti Vabariik alates 1991
1991
Võõra võimu alt vabanes Eesti ligi 50 aastat pärast annekteerimist, 20. augustil 1991 kuulutas Ülemnõukogu Eesti taasiseseisvumisest aktiga “Eesti riiklikust iseseisvusest”. Sellele aktile järgnes Eesti kui suveräänse riigi rahvusvaheline tunnustamine. Uus Põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel 28. juunil 1992. Peale Põhiseaduse kehtestamist hakati välja töötama ja uuesti rakendama päris oma seadusi.
1993
1. novembril 1993 jõustus Eesti Vabariigi notariaadiseadus, mis muutis kehtinud riikliku notariaadi ladina notariaadiks, mille kohaselt notar on vabakutseline riigiametnik. Algas notariaadireform. Eesti notariaat lülitus Euroopa notariaadisüsteemi, jätkates ühtlasi ka Eesti Vabariigis kuni 1940. aastani kehtinud traditsioone. Endisest riiklikust sai vaba notariaat, milles notar on vaba riigiametniku staatuses. Muudatus oli tingitud sellest, et riik ei suutnud pakkuda notariaalteenuseid vajalikus mahus ja kvaliteediga ning ei tahtnud võtta enda kanda sellega seotud organiseerimistööd ja kulusid. Notariaaltoimingute arvu kasvu põhjustas Eesti suund turumajandusele ja lähenemine Lääne-Euroopa ja Põhjamaade tsiviilõigussuhetele.
Lisaks notariaadiseadusele reguleerivad notarite ameti pidamist distsiplinaarvastutuse seadus, notari tasu seadus, tõestamisseadus, Notarite Koja põhikiri, notariaadimäärustik, pärimisseadusest tulenevate notariaaltoimingute tegemise kord.
Jõustunud notariaadiseadus võimaldas olemasolevatel riiklikel notaritel esitada avaldused eranotaritena töötamiseks. Selle tulemusena nimetas justiitsminister 1993. aastal ametisse 46 notarit.
Vastavalt notariaadiseadusele moodustati Notarite Koda, kuhu kuuluvad kõik ametisse nimetatud notarid. Notarite Koja ülesandeks on notarite kutsehuvide esindamine ja kaitsmine, notariaaltoimingute praktika ühtlustamine ja notarite ametialase tegevuse koordineerimine, täienduskoolituse ja kandidaaditeenistuse korraldamine, samuti meetmete rakendamine notarite poolt oma ülesannete kohusetruuks täitmiseks, osavõtt järelevalve teostamisest ning notarite kutse-eetika nõuete järgimise kontrollimine.
Notarite Koja kõrgeimaks organiks on üldkoosolek, mis toimub korraliselt vähemalt üks kord aastas. Koosoleku pädevusesse kuulub Notarite Koja põhikirja vastuvõtmine, eestseisuse, revisjonikomisjoni ning aukohtu valimine, aastaeelarve kinnitamine, notaritele ametipidamiseks siduvate juhendite andmine. Samuti kehtestab koja üldkoosolek notarite poolt tehtavate kohustuslike maksete suuruse ning otsustab notarikandidaatide tasustamise küsimused.
Alaliselt tegutsevaks juhtimisorganiks on Notarite Koja seitsmeliikmeline eestseisus, kes valitakse kolmeks aastaks. Esimene eestseisus valiti 1. novembril 1993. Eestseisus käib koos vähemalt kord kuus ja otsustab kõiki küsimusi, mis pole antud üldkoosoleku ainupädevusse. Notarite Koja igapäevatööd korraldab tegevaparaat. Koja juures on tegevad ja täidavad koja poolt antud ülesandeid ka notarikandidaadid, kes ei viibi parajasti väljaõppel notari juhendamisel.
1995
28. mail 1995 võeti Eesti Vabariigi Notarite Koda Ladina Notariaadi Rahvusvahelise Liidu (UINL) liikmeks. Tänu sellele on Eesti notaritel olnud võimalik tutvuda teiste maade notariaatidega, vahetada erialaseid kogemusi ja arendada edasi notariaadialast tööd oma kodumaal. Notariaadireform toimus edukalt ja valitud ladina notariaadi mudel on Eesti olusid arvestades end õigustanud.