Keelevahetuse vaikeväärtus

Avaleht » Notarite Koda » Ajalugu » II Nõukogude periood 1940-1991

II Nõukogude periood 1940-1991

Iseseisva riigi areng katkes 1940. aastal, mil Nôukogude Liit annekteeris Eesti Vabariigi. Vene okupatsioon tõi endaga kaasa senise eranotariaadi süsteemi likvideerimise.


24. detsembril 1940 võttis tollane Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu määruse riiginotariaadi määrustiku kinnitamise kohta, millega loeti alates 1. jaanuarist 1941 kehtetuks kõik senised notariaadi kohta kehtinud seadused. Notariaaltoimingute tegemise õigus anti riiklikele notariaalkontoritele, lisaks neile oli õigus notariaaltoiminguid teostada ka linnade, alevite ja valdade rahvasaadikute nõukogudel (kohalik täitevvõim). Notariaaltoimingute eest laekuv tasu kanti riigituludesse, riik omakorda kandis notarite ja nende kaastöötajate tasud ning kontorite ülalpidamise kulud. Riiklikel notaritel ei olnud lubatud peale notariameti pidada teisi riigiameteid, samas võis notar olla nn valitaval ametikohal ning tegelda pedagoogilise tööga. Endiselt nõuti notaritelt ja nende kaastöötajatelt saladuse hoidmist.


Mis puutub notariks saamisesse, siis 1940. aasta määrustik eeldas ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist ning sellele järgnevat aastast töötamist notariaalkontoris abijõuna või siis juriidilise kõrghariduseta NSVL kodanikke, kes olid tegutsenud kohtunikuna või notariaadi alal vähemalt viis aastat.
Notariaalkontorid allusid otseselt Kohtu Rahvakomissariaadile, kes jaotas rahalisi vahendeid ja teostas järelevalvet. Kohtu Rahvakomissariaadil oli õigus delegeerida järelevalve kohustus ka rahvasaadikute nõukogudele.


1956. aastal võttis ENSV Ministrite Nõukogu vastu määruse ENSV Riiginotariaadi määrustiku kinnitamise kohta. Sisuliselt oli tegemist 1940. aasta määrustiku redigeeritud tekstiga, notariaalkontorite tegevust hakkas juhtima ENSV Kohtuministeerium. Küll aga vähendati nõudeid notariks saamisele: piisas ainult kõrgemast juriidilisest haridusest.


19. juulil 1973 jõustus NSVL seadus riiklikust notariaaadist, mille alusel võeti sama aasta 21. detsembril vastu ENSV seadus riikliku notariaadi kohta.
Notariaaltoiminguid teostasid riiklikud notariaalkontorid. Asulas, kus notariaalkontorit ei olnud, teostasid notariaaltoiminguid rahvasaadikute nõukogu täitevkomiteed.


Riiklikud notarid jagunesid järgmistesse kategooriatesse:
· vanemnotarid
· vanemnotarite asetäitjad
· notarid


Notarid nimetas ja vabastas ametist ENSV justiitsminister. Notariks võis määrata isiku, kes oli NSVL kodakondsuses ja kellel oli kõrgem juriidiline haridus. 1973. aasta seadus lubas üksikutel juhtudel notari ametikohale määrata ka isiku, kellel ei olnud kõrgemat juriidilist haridust. Riiklikud notariaalkontorid olid vabariiklikul eelarvel ENSV Justiitsministeerimumi alaeelarve järgi, reaalses elus olid notarid ja nende kaastöötajad ühed madalamapalgalisemad ametnikud õiguskaitsesüsteemis.


Notariaaltoimingu keeleks oli eesti keel. Küll aga oli seaduses sätestatud, et rajoonides ja linnades, kus enamuses on vene rahvusest elanikkond, toimub notariaalne asjaajamine ka vene keeles.


Kokkuvõtvalt võib väita, et tingituna piiratud tsiviilkäibest - kinnisvara ehk maa oli käibest väljas, puudus eraettevõtlus, riigiettevõtete vara võõrandamine toimus reeglina notarit kaasamata - ei olnud notaril sellel perioodil ühiskonnas nii suurt tähtsust, kui see on tal täna või oli varasemal perioodil.

Püsi kursis!

Facebook
Jälgi Notarite Koda Facebookis

Ajakiri Notar Bene

Notar Bene Notarite ja Notarite Koja tegemisi kajastav ajakiri Notar Bene